Miks me anname hinnanguid, räägime taga, vihkame, tahame karistada või muuta? Korrumpeerunud ametnikke, koolikiusajaid, oma idanaabrit... Seda, kes on meie silmis üleolev, manipuleeriv, rumal, sõltlane või saamatu.

Sest kuskil sügaval sisimas me mäletame, et meis endis on see kõik olemas. Ja me kardame seda osa endast.

Teisi muuta ei saa ega tohigi.

Ja siiski olen oma elus püüdnud väga palju muuta teisi.
Mida aeg edasi, seda rohkem kogen, et kõik, kõik, kõik, kõik, KÕIK algab minust endast.

Näiteks, keegi väline ärritab?
Pööran tähelepanu endasse.
Saan teadlikuks oma varjupoolest ja integreerin selle endas ära.
Sellele otsa vaatamine pole alati mugav, aga tervendav küll.

Kuigi kellegi sõna või tegu toob sinus üles ebamugavuse, pööra tähelepanu endasse.
Millist lugu sa endale sellega seoses räägid? On see lugu tõde?

Järjest enam kogen, kuidas tegelikult ei tähenda kellegi teise sõna ega tegu midagi minu kohta.
Minu reaktsiooni ja kogemuse algus on minus endas.
Minu ebamugavust põhjustavad ainult need lood, mida ma endale selle kohta räägin.

Mismoodi armastada seda osa endast, mis mulle ei meeldi? Kuidas võtta vastu see osa, millest tahaks täiega vabaneda?

Ma soovisin päriselt lõpetada sõdimise iseendaga. Aga kuidas? Kuidas teha rahu sellega, et ma ei vasta iseenda standarditele? Tundus nii raske.

Ja siis ühel hetkel saabus mõistmine.