Olen mõnda aega tundnud kutset kirjutada depressioonist. Täna alanud “pimeduse perioodil”, mil päevas on järsult tund aega vähem valget aega, puudutab see teema eriti. See on sissepoole vaatamise periood, aga kui sealt seest vaatab vastu vaid tühjus, kahetsus, valu, kurbus ja ahastus, siis kandub see ka kõigele välisele. Siis näen ümbritsevas maailmas valu ja kannatusi ja kogen enda elu tühja, väikese ja tähendusetuna. Sõna otseses mõttes pole ei motivatsiooni ega energiat voodist tõusta.