Emba oma valu, kallis sõber.
Vaata otse oma pimeduse südamesse.
Seisa silmitsi tontidega, kes peidavad end su kapis ja voodi all.

Sealt, oma südame kõige pimedamast toast,
leiad sa igavese valguse leegi,
mis pole kunagi hääbunud.

Ma ei tea täpselt, kus või miks see alguse sai, aga ma olen terve oma elu olnud väga tugevas "õige" vs. "vale" tunnetuses.
Õppinud koolis headele hinnetele, sest nii on õige.
Vältinud teatud sööke ja ravimeid, sest need on valed.
Olnud naeratav ja viisaks, sest nii on õige.
Keelanud oma viha, sest viha on vale.
Sest nii on mulle öeldud, et on õige või vale.

Muidugi on mu õiged ja valed ajas muutunud. Olen olnud erinevate tõdedega nii samastumises kui ka vastandumises. Olen loonud oma õige-vale maatrikseid, sest kui ma tean, mis on õige ja mis vale, siis on mul turvaline elada! Ja eriti turvaline on siis, kui ka teised teavad, mis on õige ja vale — mitte nende arusaamade järgi, vaid ikka minu omade järgi!

Elu annab iga päev võimalusi alistumiseks.

Need on need kohad, kus tahaks teist inimest ja tema käitumist kontrollida…
Ja see ärritab, kui see ei õnnestu.

Need on need kohad, kus mõni olukord või sündmus tundub nii vale või ebaõiglane…
Ja see tekitab lootusetust, viha, frustratsiooni.

Need on need kohad, kus tahaks kedagi aidata, päästa või säästa, aga miski, mida sa teed või ütled, ei aita…
Ja see tekitab abitust või tüdimust.