Alistumine ei tähenda allaandmist.
Alistumine = "Vaatame, mis siin päriselt toimub!"

Mis toimub minu sees — millised mõtted, uskumused ja veendumused mul selle olukorra suhtes on, ja mis emotsiooni need MINUS tekitavad.

Seejärel valmisolek kaaluda, et võibolla minu arusaam asjadest pole lõplik tõde.
Avatus selleks, et äkki mina ei näe suuremat pilti, ja äkki on kõik okei nii, nagu on — isegi kui ma ei saa praegu lõpuni aru.

Minu asi on lihtsalt oma emotsioon vastu võtta.

Ausalt öeldes tundub mulle, et alistumine ongi alati alistumine lihtsalt oma emotsioonidele.

Minu kogemus ütleb, et sellise lõdvestumise (alistumise) järel loksuvad asjad üsna kiirelt paika. Elu üllatab ja aitab KOHE, kui tee pealt eest ära astun ja luban Elul asjad ise joone ajada.

Mõni päev õnnestub see kergemini kui teisel.
Kuid kui olen hommikul võtnud vastu otsuse "Täna ma alistun", siis õnnestub see üldjuhul kiiremini.
Mis siis, kui mõneks ajaks ikkagi emotsiooni sisse ära kaon ja draamakuninganna korraks võimust võtab. Ka see on okei.

Tulemused inspireerivad jätkama.