Me ei võlgne oma vanematele midagi peale vastuvõtmise. Ja seegi on pigem õigus kui kohustus – midagi, mida teha iseenda terviklikkusse ja rahu heaks.

Ning meie lapsed pole meie omand – ükskõik kui palju oleme neile andnud, nad ei võlgne meile mitte midagi!

Ma ei tea, kas meie lahkunud lähedased "külastavad" meid praegusel perioodil rohkem.
Ma tean seda, et meiega suhtlema on nad valmis olenemata kuust ja aastaajast.

Mu viimases rännakus oli mul taaskord (etteplaneerimatult) võimalus kohtuda oma isaga.
Ja talle omasel kombel, läbi vimka, edastas ta mulle sõnumi, mis tõi minus esile sügava vabanemise tunde.