Kui teatud tingimused on täidetud, on igaüks meist suuteline ründama ja alustama sõdu, kiusama taga endast erinevaid, müüma maha oma tõekspidamised, end häbistama, reetma, alla andma, manipuleerima...

Seda tunnistada on hirmutav. Enamik inimesi vaidleks kohe vastu: "Mina ei ole selline".

Ja kui sa oled inimene, on see kõik paraku sinus olemas. Võibolla on sul olnud õnne, et see pole pidanud avalduma nii ekstreemsel moel, aga veidi varjatumalt kindlasti.

Kui sa tood oma varju valguse kätte, jaatades endas seda, mida teistes näed, integreerid end terviklikumaks. See lahustab su hirmu ja viha.

"Jah, ka minus on see olemas, mida ma teistes ei salli ja hukka mõistan."

See jaatamine loob (vähemalt selles aspektis) sügava rahu iseenda ja teistega. Kaob vajadus teisi muuta ja iseenda vastu sõdida. See loob pinnase, kus inimesed ja olukorrad saavad transformeeruda.

Ning ühtlasi...

Miks me austame, täname, väärtustame neid, kes on teinud midagi head? Kes on loonud midagi uut ja elumuutvat või hingepuudutavat? Või muul moel meid oma olemuse, tegemiste või jagamistega inspireerinud?

Sest seal samas sügaval sisimas tuletab see meile meelde, et ka see on meis endas olemas, kuigi osa meist ei oska seda näha.

"Jah, ka minus on see olemas, mida ma teistes imetlen."

Kui sul on silmi, et seda teises näha, on see sinus endaski olemas.
Lihtne tõde, mis vajab pidevat meeldetuletamist.

Head päikesevarjutuse päeva.
Mida sina täna teistes näed?