Ärevus on keha reaktsioon.
Keha reageerib, sest mõnda läbitöötamata emotsiooni on kehasse kogunenud liiga palju.

Ärevuse all on emotsioon, mida sa ei taha (lõpuni) tunda — üldjuhul hirm millegi ees.
Kuigi sa ei taha seda tunda, on see tunne on ikkagi sinu sees olemas, ja keha toodab püsivalt stressihormoone. Tulemuseks hormonaalne tasakaalutus, mida koged ärevusena.

Sul on väga hea põhjus, miks sa ei ole oma hirmu lubanud.

Miks me anname hinnanguid, räägime taga, vihkame, tahame karistada või muuta? Korrumpeerunud ametnikke, koolikiusajaid, oma idanaabrit... Seda, kes on meie silmis üleolev, manipuleeriv, rumal, sõltlane või saamatu.

Sest kuskil sügaval sisimas me mäletame, et meis endis on see kõik olemas. Ja me kardame seda osa endast.

Viha on kaval tegelane. Ta oskab peita ennast nii salaja su sisse, et sa jääd tõsimeeli uskuma, et teda pole olemas.

Võib juhtuda, et ta aegajalt näitab ennast, kuid peitub seejärel kohe süütunde varju.

Kui sa tema toodud sõnumit ei austa, pöördub ta sinu vastu.

Kuna tema jõud on tugev ja ta tahab vabalt liikuda, siis tema kinni hoidmiseks kulub palju eluenergiat; sinu kehas väljendub see väsimuse ja jõuetusena.
Eriti juhul, kui teda on aasta(kümne)id kuhjunud, ilma et oleks vahepeal vabastatud.

Mõned märgid, et viha võib olla salaja su sisse pugenud:

Taipasin hiljuti, et ma ei ole mitte midagi siin elu saavutanud üksi.

Ja kui vahel tundub, et olen... siis olen lihtsalt unustanud, et ma olen palunud abi.
Inimestelt enda ümber ja teejuhtidelt-toetajatelt kõrgemas dimensioonis.

Mulle tundub, et Universumis kehtiv vaba tahte seadus (mis muu hulgas tähendab, et abi saamiseks on vaja abi küsida), ongi osalt selleks, et me mõistaks, et me pole üksi.
Sest kui sa küsid abi ja järsku saavad lahenduse teemad, millega sa seni toime pole tulnud... siis jääb vähem ruumi kahtlemiseks ja veendumus hakkab kasvama.