Kuidas armastada seda osa endast, mis sulle ei meeldi?
Mismoodi armastada seda osa endast, mis mulle ei meeldi? Kuidas võtta vastu see osa, millest tahaks täiega vabaneda?
Ma soovisin päriselt lõpetada sõdimise iseendaga. Aga kuidas? Kuidas teha rahu sellega, et ma ei vasta iseenda standarditele? Tundus nii raske.
Ja siis ühel hetkel saabus mõistmine.
Enda varjupoole aktsepteerimine tähendab, et ma luban olla ka sellel osal endast, mis mulle ei meeldi, teades, et SEE EI TÄHENDA MITTE MIDAGI MINU KOHTA. Mitte midagi.
See teadmine lööb süü-, häbi- ja mittepiisavuse tundelt jalad alt ja toob tagasi Armastuse juurde. Sest ma ei usu enam ainult seda piiratud versiooni iseendast.
Enda varjupoolega ei saa võidelda ja võita. Seda osa endast saab aktsepteerida ainult teadmises, et tegelikult ei tähenda see minu kohta midagi.
Isegi kui ma selle väikese minaga vahepeal samastun (ja seda ikka juhtub), siis järgmisel hetkel saabub jälle teadlikkus... lahtilaskmine samastumisest, lubamine, naeratamine iseendale kõiges, mis ma olen.
Pole enam midagi tõestada endale ega teistele.
Pole enam lohesid, kellega võidelda.
Pole enam lohesid, kellega võidelda.
Ja need osad sinust, mis sulle ei meeldi, ei tähenda mitte midagi ka sinu kohta.
Neil on ainult see tähendus, mis sina oled neile andnud. Sa ei pea neid mõtteid uskuma ja sa ei pea nende vastu võitlema — see on mõtetu.
Neil on ainult see tähendus, mis sina oled neile andnud. Sa ei pea neid mõtteid uskuma ja sa ei pea nende vastu võitlema — see on mõtetu.
See, kes sa päriselt oled, on sinu hinnangutest, mõtetest ja valust puutumatu.
See ei pruugi teha su valu ja ebaõnnestumisi olematuks.
Aga siis on sul võimalus valida, kas need loovad kannatust või tervendavad sind.
Aga siis on sul võimalus valida, kas need loovad kannatust või tervendavad sind.
"Pain is inevitable. Suffering is optional."