Viha paradoksid
Ma olen viimastel kuudel maadelnud vihaga.
Mulle üldse ei meeldi vihane olla.
Ja ometi vastumeelsus viha suhtes on see, mis viib mind edasi.
Mis paneb mind tegutsema.
Mulle üldse ei meeldi vihane olla.
Ja ometi vastumeelsus viha suhtes on see, mis viib mind edasi.
Mis paneb mind tegutsema.
Sest ma ei taha vihane olla.
Viha paneb mind vaatama, millised mu olulised vajadused on jäänud rahuldamata.
Ja see annab jõudu, et neid vajadusi täita.
See annab jõudu, et seada oma piire.
Teha ruumi iseendale.
Ja see annab jõudu, et neid vajadusi täita.
See annab jõudu, et seada oma piire.
Teha ruumi iseendale.
Sest ma ei taha vihane olla.
Ma ei taha vihaga oma keskkonda reostada.
Ma tahan valida armastuse.
Ja viha näitab mulle, kus ma veel ei ole valinud armastust.
Kus ma päriselt veel ei väärtusta iseennast.
Kus ma väärtustan teisi natuke rohkem.
Ma tahan valida armastuse.
Ja viha näitab mulle, kus ma veel ei ole valinud armastust.
Kus ma päriselt veel ei väärtusta iseennast.
Kus ma väärtustan teisi natuke rohkem.
Mulle ei meeldi vihane olla.
Ja ma olen tänulik, et ma julgen nüüd vihane olla.
Et ma julgen nüüd teha oma valikuid lähtudes iseendast.
Et ma julgen nüüd teha oma valikuid lähtudes iseendast.
Sest ma ei taha vihane olla.
Viha on õppimise vahend.
Ja sellepärast ma armastan viha.
Ja sellepärast ma armastan viha.
Sest selle alt kasvab välja armastus ja rahu.
*
Enda valimine ei tähenda teistest üle sõitmist või mittehoolimist.
Ma saan valida ennast ja teisi samal ajal, kui ma valin ennast esimesena.
Ma saan valida ennast ja teisi samal ajal, kui ma valin ennast esimesena.