Ma ei tea, kas ma olen kunagi üheski rännakus nii südamest nutnud, kui sel korral.
Need ei olnud kurbuse, vaid täieliku äratundmise, rõõmu ja vabanemise pisarad, mis voolasid minuteid.
Tohutus tänulikkuses.
Ja täielikus teadmises, et temaga on kõik hästi. Paremini kui hästi.

Veel üks sõnum, mis ma selles rännakus väga tugevalt sain, oli "Julge elada oma elu!"
Ela nii, et sa SÄRAD, mitte EI HÄÄBU.
Ela iseenda jaoks.
Siis saavad sellest kasu su lapsed ja kõik su lähedased.
Me jätame oma lapsed ja lähedased maha siis, kui me jätame maha iseennast.
Kui hakkame neile pakkuma "parimat" iseenda arvelt.
Eriti lapsed — sest nad ei soovinud endale hääbuvaid vanemaid.
Nad igatsevad vanemaid, kes säravad.
See on see, mida mina alateadlikult lapsena tundsin.

Need kaks teadmist olid need, mille mõistmist ma sügaval rakutasandil vajasin, et tuua enda energia tagasi enda elu juurde.
Mina ju ka suren ühel päeval, ja siis ma ei taha kahetseda, et jätsin enda elu ja rõõmud siin kehas elamata, sest elasin kellegi teise jaoks.

*

Kui meil on midagi jäänud lahendamata inimesega, kellega ei ole võimalik enam füüsilisel tasandil kohtuda, siis need hingetasandi kohtumised ja vestlused võivad olla niivõrd tervendavad.
On võimalik saada vastused küsimustele, mis on meid piinanud.
Või teha rahu süütundega.
Eriti kui mõni inimene on lahkunud ootamatult või hoopis ise endalt elu võtnud.
Kui meil pole olnud üldse aega nende surmaks ette valmistuda ja rääkida ära vajalikud jutud.

Rännakuid läbi viies on ühed liigutavamad protsessid minu jaoks olnud need, kus inimene saab kohtuda lahkunud hingega.
Pereliikmega. Elukaaslasega. Vanavanemaga. Isegi lemmikloomaga.
Ma näen ja tean, kui suur tervendamise vägi sellel on.

Kahjuks olen vahel näinud ka seda, kuidas inimesed ei julge oma lahkunud lähedastega suhelda.
On selline uskumus on, et me ei tohi puudutada surnutega seotud valusaid teemasid, muidu võime neid mingil moel kahjustada või kinni hoida.
Mina usun, et me hoiame neid kinni pigem sellega, kui me pole poolelijäänud teemades terviklikkust või andestust leidnud.

*

Umbes viis aastat tagasi hakkasid mu juurde saabuma hingedega suhtlemisega seotud teemad.
See protsess võimendus pärast mu isa lahkumist ja teise lapse sündi.
Ma tunnen vahel füüsiliselt, kui mõni hing on kohal.
Ja ma märkan neid sõnumeid, mis nad tahavad anda.

Täna ma ei kahtle enam nendes sõnumites.
Kuigi väga kaua ma pelgasin, et need on mu ettekujutluse või soovmõtlemise vili.
Need sõnumid on ilusad. Ja need on toetavad.
Ja vahel, väga harva, vajavad need hinged natuke abi.
Aga enamasti tahavad nad aidata hoopis meid.
Ja kõige sellepärast võiks neile tähelepanu anda.

*

Kui midagi sind siin sügavamalt puudutas, siis südamest ootan sind rännakule, et nendesse teemadesse vaadata ja vajadusel lahkunutega suhelda.
Need on ühed mu südamelähedasemad teemad, sest nendes peitub nii suur tervenemise vägi.