Vajadusel muudan iseenda lugu, uskumusi ja nendest tulenevat käitumist.

Küsimused, mida endalt küsin, kui kellegi sõna-tegu-tegematajätmine mind ärritab:

1. Kus mina ise käitun teistega nii, nagu väline ärritaja minuga käitub, aga ei taha seda tunnistada?
Näiteks, keegi reedab mind, siis kus mina oma elus ise ka teisi reedan?
Kui tunnistan endale, et olen ise "samasugune", on palju lihtsam ka teist mõista ja aktsepteerida.

2. Kus mina ise käitun ENDAGA nii, nagu väline ärritaja minuga käitub?
Näiteks, keegi sõidab must üle, siis kus ma ise endast üle sõidan — nt oma vajadusi eiran või ei austa enda soove?
Mida saan teha, et ennast ise esimesena austada?

Me kõik oleme üksteisele peegliks.
(No sa proovi iseendale ilma peeglita silma vaadata!)
Parem siis juba seda enda jaoks produktiivselt ära kasutada ja olla tänulik iga "nupulevajutuse" eest!

Muutes iseennast, hakkab muutuma ka väline.

Ja kindlasti vaatan üle ka selle, kas olen piisavalt puhanud, söönud-joonud ja võtnud aega oma tassi täitmiseks.
Kui need vajadused on täitmata, on liigagi lihtne lugude ja reaktsioonidega kaasa minna.
Vahel piisab lihtsalt väiksest lõunauinakust, et end jälle hästi tunda. Tegelt ka!

P.S. Ka kõik ilus ja inspireeriv, mida näed teistes, on sinus endas olemas. Jep!