Jääda kohale oma KEHASSE, oma emotsioon OMA KEHAS lõpuni tunda, nii et see ei hoia mind enam vangis. Nii et ma ei pea enam koguaeg põgenema selle eest, mida ma kogu elu kartnud olen.

Mida me päriselt kardame? Me ei karda reaalsust, me kardame oma emotsioone (mida põhjustavad tegelikult meie mõtted, uskumused, hirmud...).
Me teeme ükskõik mida, et oma valu päriselt mitte tunda. Nii kui ebamugavad emotsioonid kerkivad, leiame võimaluse, kuidas need maha keerata.

Kui sa ühel hetkel otsustad maha istuda, silmad kinni tähelepanu oma kehasse tuua, selle ebamugavuse oma kehas päriselt vastu võtta, ja selle LÕPUNI TUNDA, siis sa oled vaba.
Siis ei juhi sind enam sinu emotsioonid ja mõtted, vaid need lihtsalt osa inimeseks olemisest.
Siis sa ei pea enam kulutma oma eluenergiat nende eest põgenemiseks.

See ei tähenda, et emotsioonid kaovad, aga sa ei samastu enam nendega ja nii ei oma need enam su üle võimu. Nii ei pea sa nendega enam võitlema.

Sina ei ole sinu emotsioonid. Sina ei ole sinu mõtted.
Need ei tähenda mitte midagi sinu kohta ega reaalsuse kohta. Sa ei pea neid kartma.

Sa võid olla vaba ja jälgida seda mängu kõrvalt, ise samal ajal selles täielikult osaledes — selles ongi vabaduse paradoks.