Minu "nõrkus" lapsena oli see, et ma olin tundlik.
Mind kutsuti hellikuks, kui oma tundlikkust välja näitasin.
Vahel narriti ja naerdi.
Ja ma jäin uskuma, et selline olla on vale.
Arvasin, et kõik teised on normaalsed ja minu õrnusel on midagi viga.

Ma õppisin seda häbenema, peitma, alla suruma, ja suures osas kaotasin sellega kontakti.

Mida rohkem teemasid olen enda sees lahendanud, seda rohkem on kontakt tundlikkusega taastunud.
Tagasiliikumine selle suunas, kus olin väikse lapsena.
Pisarad tulevad kergemini, vahet pole kas rõõmust või kurbusest.
Need on lihtsalt viis, kuidas ülevoolav energia minu sees tahab vabaneda.
Kurbusepisarad puhastavad hinge ja rõõmupisarad tervendavad keha.
Vahel on nendes õppetunnid.
Vahel nad lihtsalt on. Ilma tähenduseta.

Aga selle tundlikkuse all toimub veel midagi... midagi minust suuremat.
See on südame avanemine.
See on ühendus Elu ja inimestega.

Ühendus ümbritseva(te)ga ei saa toimuda suletud südamega.
Ja südame avanemine ei saa toimuda kivinäoga.

Avatud süda tähendab enda haavatavaks tegemist kõige ja kõigi ees.
See on otsus, et ma ei tõmbu kokku.
Ei tõmbu kokku, kui keegi ütleb halvasti või juhtuvad halvad asjad.
Ega blokeeri seda, kui keegi ütleb ilusti või juhtuvad ilusad asjad.
Julgus jääda avatuks kõigele.

See on ilus. See on vabastav. See on väestav.

Ja see avab uusi uksi.

Mis sinu nõrkus lapsena oli? Ja kas sellest on tänaseks saanud sinu tugevus ja rõõm?