Olen elus palju otsinud vastuseid mõistuse-tasandilt.
Teinud järeldusi olemasolevate teadmiste põhjal.
Ja otsuseid "loogika" alusel.
Nagu me kõik.

Mitte alati, aga siiski rohkem kui korra:
...on see viinud masendusse ja ahastusse.
...olen teinud valikuid hirmu ajel.
...tundnud end ohvrina.

Täna valin iga päev järjest enam usaldada mõistusest rohkem oma südant.

Vaadates, mis maailmas toimub, on mu mõistus viimasel ajal järjest valjemini küsinud:
Milleks need kannatused?
Milleks see emotsionaalne ja füüsiline valu?
Piinamised.
Sõjad.
Reetmised.
Kaotused.
Haiget tegemised.
Haiget saamised.
Milleks see kõik?

Need on valusad küsimused.
Ja ma ei suuda seda oma mõistusega lõpuni mõista.
Kui püüan, maandun poris.

Kui kuulan südant, saan sealt hoopis ootamatu vastuse.
Midagi, mis puudutab mu hinge.
Annab mulle selguse.
Juhatab mind hingerahu suunas.
Ja milles ma tunnen ära Tõe.

Mõistusele meeldib asju keeruliseks ajada.
Südame vastused on enamasti lihtsad.
Olen õppinud mitte pisendama lihtsuse väärtust.
Ma süvenen selle lihtsuse sügavusse.

Jagan ühte võimalust südame kuulamiseks.
Aseta käsi südamele.
Kujutle ja tunne, kuidas hingad mõned korrad sisse ja välja läbi südame.
Küsi mõttes küsimus.
Ja seejärel "puhasta" pea kõigist mõtetest, mida mõistus ette söödab.
Vastustest, mida sa juba ette aimad.
Ole võimalikult "tühi" — selleks hoia tähelepanu ainult südamel ja hingamisel.
Süda sosistab alguses vaikselt, kui sa pole harjunud kuulama.
Aga see vastus tuleb kiiresti — mõne sekundi jooksul, kui teised mõtted on tee pealt eest ära.
Ja nagu öeldud, vastus on tõenäoliselt lihtsam, kui sa ootad.

Vastus võib tulla pildina, millel on sinu jaoks sümboolne tähendus.
Või külmavärinatena mõne ootamatu mõtte peale.
Või mis tahes muul viisil, mis sinu jaoks kõige omasem.
Kui vastus on segane, küsi täiendav küsimus (ja mine tagasi tühjusesse, et kuulda vastust).

Mida on vaja selleks, et õppida uuesti kuulama oma südant?
Alustuseks otsust.