😭 Kui laps saab haiget, luba tal oma valu lõpuni tunda. Toeta teda sõnadega: sul on valus; see (nt kukkumine) võis päris valus olla. Ära ütle, et pole hullu, et pulmadeks saab terveks jne. Ära juhi tähelepanu kõrvale. Kui see talle sobib, pane oma käsi haiget saanud koha peale.

😢 Kui laps on kurb, küsi, kus kohas oma kehas ta seda kurbust tunneb. Iga emotsioon annab endast kehas märku ja kui lubame endal see kehas ka lõpuni tunda (hoides tähelepanu kehal), vabaneb see palju kiiremini, sest mõistus ei tooda sel hetkel enam emotsiooni põhjustavat "lugu" juurde.

🥶 Kui laps kardab, küsi jälle, kus see hirm kehas asub. Võid lasta tal oma käe selle koha peale panna. Ära ütle, et neid koletisi, kummitusi jne pole olemas. Kui ta ei taha hirmsat filmi vaadata või üle kõrge silla jalutada, austa tema hirmu, ära sunni. Ära ütle, et ära karda — see annab lapsele märku, et tema tunne on vale ja et seda ei tohi välja näidata. Tunnista talle, et kõik inimesed vahel kardavad midagi. Võid ka tema jaoks eakohase näite tuua, mida sina kardad.

😡 Viha on märk sellest, et meie piire on ületatud. Kui laps viha hetkel ennast, teisi ega keskkonda ei kahjusta, luba tal see lõpuni tunda. Nt trampides, karjudes, nuttes. Ole tema läheduses, võimalusel kükita, et olla temaga samal kõrgusel, aga ei pea midagi ütlema (see tõenäoliselt aktiveeriks viha veelgi). Anna talle nii palju aega kui vaja (väikelaste puhul võib see kesta isegi 45 minutit või kauem). Suurema lapse puhul võib hiljem temaga koos arutada, mis ta oma kehas tundis, ja mis teda ärritas (koges ta ebaõiglust? Kas keegi tegi või ütles midagi, mis rikkus tema õigusi või vajadusi?) Väiksema lapse puhul analüüsi ise, mis tema viha tegelikult põhjustas. Ja kui ta oskab juba nii palju rääkida, küsi, kas sul on õigus. Oluline on märgata ka seda, kas tema baasvajadused on täidetud (näljase ja väsinuna on ka sul endal süütenöör kordades lühem). Ära karista last viha väljendamise eest, isegi kui ta ei teinud seda kõige elutervemal viisil. Selle asemel püüa taastada teievaheline ühendus (andes talle elutervet tähelepanu ja armastust).

🧐 Suuremate laste puhul, kes jagavad mingit sündmust oma päevast, võib küsida: mida sa tundsid, kui see või see asi juhtus. Nii ebameeldivate kui ka positiivsete sündmuste puhul. See õpetab neid paremini oma emotsioone tundma ja mõistma.

❗️Kõige olulisem asi, mida meelde jätta: ära pisenda lapse tunnet, ära fixi, ära lohuta, ära püüa tema tunnet muuta. Selle asemel kuula ta ära ja anna talle mõista, et tema tunded on normaalsed. See on osa inimeseks olemise kogemusest! Tunnista talle, et sina ka koged kõiki neid tundeid, ja too enda kohta näiteid.

❓Alati võid küsida, kas sa vajad minult midagi või kas ma saan sind kuidagi aidata, et selle olukorraga paremini toime tulla. Aga võid avastada, et suurim abi ja lahendus ongi see, kui hoiad tema emotsioonidele ruumi, ja ta näeb, et ta on aktsepteeritud, armastatud ja piisav isegi siis, kui kõik ei ole "ilus".

Emotsioonid tulevad ja lähevad. Kui lubame neid endal päriselt kogeda, lahustuvad nad tihti paari minutiga. Probleem tekib kohas, kus jääme uskuma, et osad emotsioonid on valed ja et need tähendavad midagi negatiivset meie enda kohta. Kui surume neid alla, jäävad need kehasse ja hakkavad seal oma elu elama ja sind ebatervelt juhtima või väljenduvad haigusena.

Tegelikult võiksid neid nõuandeid rakendada ka enda peal, sest lapsed õpivad kõige paremini läbi eeskuju. Aga vahel on lihtsam enne lapsele õpetada ja siis tulevad ehk endal ka õigel hetkel oma õpetussõnad meelde.

P.S: See on ka täiesti normaalne, kui sa ei suuda seda kõige iga kord oma lapsele pakkuda. Oled ka lihtsalt inimene oma paremate ja halvemate päevadega. Kiida ennast, kui see kasvõi vahel õnnestub.

Lapsi saab toetada ka rännakuga, kuid enne võiks vähemalt üks vanematest ise vähemalt ühe rännaku läbida. Laps üksi ei suuda püsivat muutust luua, sest laps on veel liiga sõltuv oma vanematest (vähemalt seni, kuni ta elab samas kodus).